[Verse 1] Ta nägi teda lõunases rahvas, Sool käest kätte, sõnad said hoo. Nelikümmend kuus, kiirustamata — Rootsi keeles Kolumbia lood. Ta liikus nii, nagu maailm on toad, Tema vaatas äärest, vait ja uudishimulik. [Pre-Chorus] Ei päästmist, ei tulevikku, rohkem ei taha, Vaid tunne, mis lõkerdas rannal ta. [Chorus] Liis, Liis, käib tänavail külmas, Süda nagu Eesti talv — ilus, ent eksinud. Thomas oli huvitav nii nagu uks, mis pole lahti, Ta astus sisse üheks hooajaks, siis jättis selle nii. Liis, Liis, ei palunud jääda. [Verse 2] Ta käed tundsid keelt, mida kogemus toob, Tähelepanelik, rahulik — keegi ei sunni. Ta meeldis talle, et armastust ei teeskelnud — Vaid soe nahk ja vaikus pimedail kuudel. Aga ta märkas telefoni, nimesid ta silmis, Naised, kes loevad, need, keda ta varjas. [Pre-Chorus] Ta laskis tal uskuda, et ta on lihtne ja kerge, Tüdruk pimedateks öödeks, ajutine rõõm. [Chorus] Liis, Liis, käib tänavail külmas, Süda nagu Eesti talv — ilus, ent eksinud. Thomas oli huvitav nii nagu uks, mis pole lahti, Ta astus sisse üheks hooajaks, siis jättis selle nii. Liis, Liis, ei palunud jääda. [Bridge] Ta nägi maastikku, kahekümne kahe pilti, Ta oli linn, mida ta külastas, ent ei unistanud. Tõnis oli turvaline, Thomas oli vaade, Ta võttis, mida vaja, ja lahkus vaikselt. [Verse 3] Nüüd aasta hajub nagu lumi vihma, Ei pettumust, ei kestvat valu. Ta oli aken, millest ta vaatas, hetkeks teadlik, Tema nägi koormat, mida ta kandis. Kaks erinevat lugu, üks vaikne hüvasti. [Pre-Chorus] Ei murtud lubadusi, ei pisaraid enam. [Chorus / Outro] Liis, Liis, käib tänavail külmas, Süda nagu Eesti talv — ilus, ent eksinud. Thomas oli huvitav nii nagu uks, mis pole lahti, Ta astus sisse üheks hooajaks… ja lahkus tervitamata. Liis, Liis… ei palunud jääda.
