Ma siia jään

Täna sajab vihma, linn on vaikne, hallid pilved katavad taeva. Inimesed kõnnivad mööda, igaüks kannab mõtteid kaasas. Mõni kannab naeratust näol, kuigi sees on murdunud hääl. Mõni peidab oma valu sügavale, et keegi seda ei märkaks seal. Me ei tea, mis toimub teiste sees, millist võitlust keegi peab. Üks pilk, üks sõna, üks soe hetk võib muuta rohkem, kui me teame. Keegi ei näe kõiki meie pisaraid, mis peidetud on naeratuse taha. Keegi ei tea kõiki neid lugusid, mida süda vaikides endas kannab. Ole see, kes jääb, kui on raske, ole see, kes kuulab, kui on vaikne. Vahel piisab ainult ühest lausest: „Ära karda, ma siia jään.“ Me ehitame enda ümber seinu, et mitte jälle haiget saada. Aga kuskil nende müüride taga on süda, mis tahab armastada. Pole nõrk see, kes vahel langeb, pole häbi küsida tuge. Kõige ilusamad inimesed on need, kes tunnevad ja julgevad. Me kõik otsime kohta siin maailmas, kus võiks olla lihtsalt meie ise. Ilma maskide ja kaitsekilpideta, ilma hirmuta olla päris. Keegi ei näe kõiki meie pisaraid, mis peidetud on naeratuse taha. Keegi ei tea kõiki neid lugusid, mida süda vaikides endas kannab. Ole see, kes jääb, kui on raske, ole see, kes kuulab, kui on vaikne. Vahel piisab ainult ühest lausest: „Ära karda, ma siia jään.“ Ja kui maailm tundub külm ja kauge, ära unusta – valgus algab meist. Üks väike hooliv hetk võib kellelegi olla hommik pärast pikka ööd. Sest me kõik oleme rohkem kui näeme, rohkem kui sõnad, rohkem kui jäljed. Iga süda siin kannab oma lugu, iga inimene väärib, et teda märgataks. Ole see, kes näeb ja hoolib, ole see, kes annab lootust. Sest kõige tugevamad südamed on need, mis pärast valu ikka armastavad. Ja kui keegi kaotab oma tee, kui öö tundub liiga pikk, ole see hääl, mis vaikselt ütleb: „Ma olen siin. Ma siia jään.“