Öö kannab mu nime

[Salm 1 – mees] Öö vajub mu õlgadele, raskem kui eile, sama vana tänav, sama mõru tee. Tuul loeb mu mõtteid, maitseb mu meelt, ja ütleb vaikselt: “Sa pole veel teel.” [Salm 2 – mees] Kusagil hõõgub valgus, aga minu jaoks ei põle, astun läbi varjude, mis mu südant mööda jooksevad. Põrand kriuksub tõde, mida ma hoida ei suuda, ja iga samm toob lähemale selle, mida ma ei jõua [Refrään – mees, madal, jõuline] Öö kannab mu nime, kui ma uksed kinni löön, ja mu vari sosistab, kuhu poole pean ma nüüd veel minema Pimeduses kuulen kitarri, mis mu hinge rebib seest, tume blues ei valeta — ta ütleb: “See on see, kes sa oled veel.” [Salm 3 – mees] Vaikus kaigub vastu, nagu mõra vanas klaasis, iga mälestus on naaskel, mis ei lahku mu käest. Kuid ma lähen ikka edasi, kuigi jalad on mul rasked sest keegi peab ju kandma need ööd, mis on liiga mustad ja pikad. [Refrään – mees] Öö kannab mu nime, kui ma uksed kinni löön, ja mu vari sosistab, kuhu poole pean ma nüüd veel möön’. Pimeduses kuulen kitarri, mis mu hinge rebib seest, tume blues ei valeta — ta ütleb: “See on see, kes sa oled veel.”