Hinges on kurbus, nii vaikne ja hell, nagu sügisene vihm mu akna all. Kõik, mis kord säras, on kaugele läinud, ainult su nimi veel südames kõlab. Ma küsin tuulelt, kuhu sa jäid, kas meie unistused veel kusagil käivad? Hinges on kurbus, süda veel ootab, aeg küll liigub, kuid valu ei peatu. Iga täht taevas meenutab sind, ikka veel otsin su naeratust siit. Kui hommik kord koidab ja valgus mind leiab, ehk viib ta mu sinna, kus lootus veel elab. Teedel, kus kõndisime käsikäes kord, kajavad sammud, kuid sind enam pole. Ma hoian neid hetki kui viimast tuld, mis pimedas öös veel soojust mul toob. Kui kuu kord pilvede tagant taas tõuseb, ehk leiab mu süda taas rahu ja julguse. Ma usun, et kuskil on algus veel uus, isegi siis, kui praegu on kurb. Hinges on kurbus, kuid lootus ei sure, iga uus päev toob killukese valgust. Kuigi ma täna veel igatsen sind, õpin taas armastama ka iseend. Kui hommik kord koidab ja valgus mind leiab, siis tean, et mu süda veel edasi elab.
