Öö toob tähed akna taha, vaikus räägib omas keeles. Ma seisan kahe ilma vahel, otsides sind oma meeles. Kõik need teed, mis läbi käidud, kannavad veel sinu jälgi. Kuigi aeg on läinud, süda pole unustanud. [chorus] Ja kui tuul kord sinu nime vaikselt minu juurde toob, siis ma tean, et miski ime meie vahelt küll ei kao. Jää veel hetkeks minu juurde, enne uue päeva algust. Ära lase viia kõike, vaikusel mis südames . Hoia hellalt seda valgust, mis veel põleb meie sees. Sest ka kõige pikem öö lõpeb ikka koidikul. Mõni pilk võib öelda rohkem kui tuhat lauset iial võib Mõni puudutus jääb alles kauem kui üksainus päev. [chorus] Ja kui tuul kord sinu nime vaikselt minu juurde toob, siis ma tean, et miski ime meie vahelt küll ei kao. Jää veel hetkeks minu juurde, enne uue päeva algust. Ära lase viia kõike, vaikusel mis südames . Kui vahel eksime me teelt, leiab süda ikka õige Sest armastus ei küsi eales, kas kõik on selge. Kui maailm meie ümber muutub ja kõik näib võõras taas, siis vaata korraks mulle silma — seal on alles meie maa. Seal, kus vaikus räägib rohkem kui ükski öeldud sõna eales Seal, kus süda tunneb ära, et armastus ei iial kao. Jää veel hetkeks minu juurde, enne uue päeva algust. Ära lase viia kõike, vaikusel mis südames . Hoia hellalt seda valgust, mis veel põleb meie sees. Sest ka kõige pikem öö lõpeb ikka koidikul. Mõni pilk võib öelda rohkem kui tuhat lauset iial võib Mõni puudutus jääb alles kauem kui üksainus päev. Kui kord kõik tuled kustuvad ja öö meid võtab endasse, jääb üks laul veel südamesse — see, mis iialgi ei kao.
