Pilved sõuavad vaikselt üle sinise taeva, tuul viib kõik unistused kaugele. Seisan rannal ja silmitsen eemal merd, otsin taga veel unistuste valget laeva. Valge laev, vii mind sinna, kus on hommik kuldne taas. Üle lainete, üle tuulte, kuni kaob mu hinge vaev. Valge laev, ära hiline, hoia kurssi minu poole. Iga sadam algab lootusest, iga teekond ühest soovist. Õhtud langevad tasa mu õlgadele, tähed süttivad kauguses vaikides. Süda usub, et kord tuleb see päev, mil ma leian oma uuesti oma tee. Kui kord tormid vaibuvad ja meri muutub peegliks taas, tean, et kusagil silmapiiril ootab mind ees uus algus. Valge laev, vii mind sinna, kus mu unistused elavad. Jätan seljataha eilse päeva, avatud on uus maailm. Valge laev, vii mind kaasa, kuni koidab helge aeg. Sest ka kõige pikem teekond algab ühest lootusest.
