[verse] Istun pingil, vaatan teed, mida mööda õhtu kõnnib. Mõtted Sinust tasa loovad südamesse vaikse hõngu. Aeg ei peatu kellegi jaoks, sekundid kui liiv kaob käest. Aga lootus elab peos, ei lase lahti veel meist. [chorus] Süda taob kui vaikne trumm, iga heli hüüab Sind. Tahan tunda Sinu lähedust, kuulda, kuidas kutsud mind. Veel ei ole öö mind neeland, veel hingab tee laternavalguses. [verse] Veel kuskil sammud ajas kajavad, justkui oleks algus läheduses. Ja kui sa tuleksidki nüüd, siis maailm ei teeks suurt häält. Ta lihtsalt seisataks hetkeks ja laseks meil kaduda siit. Tuul vaid liigub puude sees, öö tasahilju ligi hiilib. [chorus] Süda taob kui vaikne trumm, iga heli hüüab Sind. Tahan tunda Sinu lähedust, kuulda, kuidas kutsud mind. Veel ei ole öö mind neeland, veel hingab tee laternavalguses. [verse] Mina istun endiselt siin, ootus hinges ikka viibib. Kaugelt kumab laternavalgus, märjad teed veel vaikust kannavad. Iga samm, mis mööda kostab, hetkeks lootust juurde annab. Ja iga valgus, mis kord vilgub, näib su nime sosistavat. Nagu maailm ise teaks, et sind ma olen ootamas. [chorus] Süda taob kui vaikne trumm, iga heli hüüab Sind. Tahan tunda Sinu lähedust, kuulda, kuidas kutsud mind. Veel ei ole öö mind neeland, veel hingab tee laternavalguses. [verse] Kui sa ei tulegi täna, siis ma ei süüdista ööd. Ta teeb vaid seda, mida oskab — varjab vaikseid teid ja ööd. Aga minus elab ikka miski, mis ei õpi lahti laskma. Isegi kui aeg meid murrab, ei suuda ma Sind unustada. Ja kui kõik tänavad kord vaikivad, ning laternad kustuvad reas, jään ma ikka siia pingile — su nimi vaikselt keerleb peas. [outro] Võib-olla hommik toob mul vastuse, võib-olla tuul ta viib. Aga praegu ma veel ootan siin, kus öö end minuga seob.
