Männimetsa vahel jookseb alla randa looklev liivatee, iga samm mind tagasi viib sinna, kus veel lapsena ma käisin teel. Peipsi laine vaikselt kaldal laulab, tuul toob üle vee ta häält. Õhtupäike kuldab sinist vett ja süda otsib kadund mõtteid sealt. [chorus] Peipsi rannal, Peipsi rannal, igatsus mu hinges elab veel. Lapsepõlve suved, esimesed tunded, kõik nad kõnnivad mu kõrval teel. Peipsi rannal, Peipsi rannal, laine jutustab mul saladust, et ei kao ses ajas armastuse jäljed ega koduranna puudutus nii hell. Pilliroog veel sosistab mul kõrva, nagu tunneks ära mind. Kajakate hüüded üle järve äratavad mälestustes sind. Seal, kus kord paljajalu jooksin, naer jäi tuulde helisema veel, seal, kus esimene armastus mind leidis, nagu laine vaiksel suveööl. [chorus] Peipsi rannal, Peipsi rannal, igatsus mu hinges elab veel. Lapsepõlve suved, esimesed tunded, kõik nad kõnnivad mu kõrval teel. Peipsi rannal, Peipsi rannal, laine jutustab mul saladust, et ei kao ses ajas armastuse jäljed ega koduranna puudutus nii hell. Ja kui vaikne õhtu langeb üle vee ja mändide, kuulen, kuidas järv veel vaikselt sosistab. Männimetsa vahel okkaline tee viib mind ikka järve äärde veel, ja mu süda leiab rahu jälle sellel rannal [outro] Peipsi sinistes voogudes. Peipsi rannal, Peipsi rannal, igatsus mu hinges elab veel… Vaikselt,tasa … järv see kaugeneb.
