Vihm koputab mu aknale taas, vaikselt räägib oma loo. Puud seisavad märjas tuules maas, aeg liigub aeglaselt koos. Üle niidu sammub toonekurg, hallis hommikus veel. Tema teab, et pärast pilvede tormi valgus leiab kord tee. Sajab vihma mu südame sees, sajab vaikust ja lootust veel. Iga piisk kannab armastust teel, mida silmaga näha ei ole. Kaugel on see, keda ootan ma, kannab tuul minu igatsust taas. Nagu vihm langeb vaikselt maa peale, nii armastus keeb minu sees. Märgadel rohukõrtel säravad pärlid, päike peidus veel. Aga südames heliseb õrnalt üks laul, mis ei vaiki ka sumeda öö sees. Vihm ei küsi, miks igatsen ma, ega kuhu mu mõtted viivad. Ta vaid sosistab tasa akna taga, et kõik, mis on kallis, see jääb. Sajab vihma mu südame sees, sajab vaikust ja lootust veel. Iga piisk kannab armastust teel, mida silmaga näha ei ole. Kui kord hajuvad pilved taevas, ja päike puudutab maad, siis ma tean, et ka kõige pikemast ootusest võib sündida kaunis oaas. Vihm ei jää igavesti sadama, ega igatsus üksi jää. Armastus on nagu toonekure lend – ta tuleb alati tagasi veel. Kui kord vaikib vihm ja selgub taevas, tuleb päike üle maa. Siis su käed on jälle minu kätes ning ei pea sind enam igatsema. Seni hoian südames üht lihtsat tõde – olgu pikk või lühike see tee: armastus, mis on kord päriselt leitud, jääb alati sinna leegitsema.
