Lumi langeb üle ununenud teede. Üle su juuste, üle jäätunud veede´. Enne koitu on maailm nii vaba ja uus. Ja hommiku kumas helgib su juus. Mu hinge põhjast tõuseb ammu unund viis. ja peatus aeg just siis. Ma tean su soove, tean su pilku. Silmis läige kavalalt vilkus. Chorus: Ei ole vaja öelda rohkem ühtki sõna. Olen vaid mina ja oled vaid sina. Las see hetk kestab, las jääbki nii, sind endaga kaasa viin. Astume hommikusse, süda on vaba. sulle silma end vaatamast taban. Ja me silmad on nüüd kohtund, mu lähedusest oled veidi kohkund. Aga sellest ma ei hooli, oma sõrmed minu sõrmedesse vooli. Nii sulavad ühte me rajad ja teed, nüüd vabad on voolama jäätunud veed.
