Kuskil kaugel on see mees, kelle poole kulgeb tee. Iga hommik endaga viib killu minust kaasa . Tuul mu juustes sasib vaikselt, öö mu aknal peatub taas. Tema nimi on kui luule, mida süda kannab kaasas. [chorus] Ta on nagu täht mu taevas, kuigi ööd on vahel pikad. Lootus põleb tasa, erksalt, aga kindlalt seal. Tema poole lendab mõte, tema poole unenäod. Vaiksed soovid südames leiavad kord ühtse tee. Ma ei kiirusta sind tagant, ega küsi päevi, tunde. Tean vaid seda — kuskil kaugel keegi hoiab mind. Kuskil kaugel on see mees, kelle juurde viib mu tee. Täna lahutab meid kaugus, ükskord seisad minu ees. Kuskil kaugel on see mees, keda unistustes näen. Ja kui saatus meid kord kokku viib, siis ma lõpuks sinuga ka jään. [outro] Mõni päev on täis vaid vaikust, mõni öö nii lõputu. Aga lootus põleb hinges ikka veel, nagu aknas väike valgus. Mõni samm on raske kanda, mõni tee on teadmata mul veel. Aga sees mind miski edasi veel kannab, mis ei kao mu teelt vist kunagi,
