Kui päev metsa taha vaikselt kaob ja tähed süttivad taas, mu süda kiiremini taob, sest tean, et peagi tuled sa. Jää veel hetkeks minu juurde, kuula, kuidas laulab tuul. Kui su käest ma kinni hoian, kerkib taevasse hele kuu. Üheskoos on kerge minna läbi rõõmu, läbi öö. Sinu naer on minu kodu, sinu arm on minu tee. Kui hommik kuldab metsaserva ja kaste särab rohul veel, tean, et iga algav päev meid jälle kokku viib. Aastad võivad vaikselt minna, vahelduvad suvi ja talv. Kui su käsi on mu käes, ei kustu iial meie arm. Kui õhtu jälle metsa vajub ja vaikselt vaikib linnu laul, siis tean, et südamesse jääb üks kustumatu armastuse kiir.
0/500