Kuu paistab kõrgel ja mets on nii vait, see külmunud känd on mu ainuke sait. Mu kuusk särab uhkelt keset hange ja jääd, aga ühtegi hingelist kuskil ei näe. Ma panin juba oktoobris need lambid siin põlema, nüüd istun ja mõtlen – kas peaks ära surema igavusest? Sest ma olen päkapikk, kes jõudis liiga vara peole, mu suss on ammu aknale sätitud reale. Piparkoogid on kivikõvaks kuivanud toas, ja mina kükitan siin külmas, oodates jõululubas'. Oh, miks see detsember venib nagu tatt? Varsti on mul härmatisest halliks läinud müts ja latt. Ma olen kõik maailma laste kirjad juba viis korda läbi lugenud, ja salaja Jõuluvana suurde kingikotti pugenud. Ma olen põhjapõtradele pununud patsid, ja õpetanud karudele selgeks kõik viisakad katsid. Isegi rebased vaatavad mind pilguga: "Kuule, mees, kas sul tõesti on kalender aasta võrra ees?" Sest ma olen päkapikk, kes jõudis liiga vara peole, mu suss on ammu aknale sätitud reale. Piparkoogid on kivikõvaks kuivanud toas, ja mina kükitan siin külmas, oodates jõululubas'. Ma istun siin hanges ja kratsin vaid pead, kas keegi mu vaeva ka üldsegi teab? Mul igavusest hakkasid sündima riimid, nüüd AI-ga koos loome siin muusika-liinid! Ma saatsin need sõnad otse pilve ja bitti, lootes, et loost tuleb detsembrikuu hitti. Isegi kui jõulud on nädalate taga, mu laul juba Suno-s on täiesti vaga! Äkki... äkki ma kuulen aisakella tilinat? Või on see lihtsalt mu enda tühja kõhu vilin? Ei, see on vist tuul, mis okastes vilistab viit... ...Olgu peale. Ma istun siis edasi siin. Vähemalt on kuusk ilus. Ja müts on mul peas. Küll nad ükskord tulevad. Loodetavasti veel selle aasta sees. (Ohkab sügavalt ja kohendab habet)
