On aegu, mis lähevad kiirelt, ja aegu, mis lõpmatult näivad. Mõni hetk kaob nagu hommikune udu, mõni südamesse kauaks alles jääb. Me jookseme päevade järel, otsides midagi, mis kestaks veel. Aga vahel piisab ühest pilgust, et peatada maailm meie enda sees. Aeg viib meid vaikselt edasi, võttes hetki endaga kaasa. Kuid mõned neist jäävad alles, neid me hoiame südames. Kui homne tuleb tasa, ja eilne kaugele jääb, siis tean — need hetked, mis meil olid, on nagu laul, mis minus elama jääb. On öid, mis tunduvad pikad, ja päevi, mis kaovad kui tuul. Kuid iga samm meie teel siin on osa loost, mis elab meis veel. Aeg viib meid vaikselt edasi, võttes hetki endaga kaasa. Kuid mõned neist jäävad alles, neid me hoiame enda südames. On aegu, mis lähevad kiirelt, ja aegu, mis lõpmatult näivad. Kuid iga hetk, mille anname armastusega, meie sees igavesti elab.
