Süda on raske ja hing on valus, kuid armastus elab veel. Kuigi sind enam mu kõrval ei ole, otsin su jälgi igal teel. Sa läksid vaikselt, sõnu jätmata, kadusid lihtsalt mu eest. Ma ootasin sind läbi vihma ja päikese, lootes, et tuled veel. Kõige rohkem teeb haiget vaikus, mitte see, et sa ära läksid. Armastus väärib alati tõtt, ka siis, kui tõde teeb haiget. Ma ei ole mäng, mida mängid, siis, kui selleks tuju sul on. Ma ei ole süda, mille murrad, ja jätad siis vaikides maha. Ma andsin sulle kõik, mis mul oli, rohkem ei osanud anda. Kui armastus oli kord päris, ei sure ta iialgi ära. Kui sa kunagi mõtled veel minu peale, siis tea – ma armastasin sind. Kuigi täna veel vaikin pisarais, õpin ma uuesti elama. Aeg küll parandab katkised haavad, kuid kõike ei vii ta kaasa. Mõni armastus jääb meie sisse nagu kustumatu valgus. Ma lasen nüüd lahti su käest, ehkki süda veel hoiab kinni. Kõik, mis oli, jääb minusse alles, seda ei võta aegki kaasa Kui sa kuuled kord seda laulu, siis tead, kellele see on. See räägib armastusest, mis ei osanud valetada. Ma ei ole mäng, mida mängid, siis, kui selleks tuju sul on. Ma olen süda, mis armastas lõpuni, ja selles peitub mu jõud. Kui kord tagasi vaatad veel, ehk mõistad, mis meil oli. Sest tõeline armastus ei kao, ta jääb südamesse helisema. Kui armastus kord oli päris, ei kustuta seda ükski aeg. Su nimi jääb mu südamesse kirjutatuks, kuni vaikib viimane laul.
