Para-web — ka surnud teema elab

Kui linn on tumm ja akna taga öö, siis Para-webis alles algab töö. Seal argipäeval mõraneb fassaad — üksainus klõps ja teise ilma saad. „Mul öösel vari seisis voodi ees!“ „Kas olid ärkvel või veel une sees?“ Üks hüüab: „Vaim!“ ja teine: „Puhas luul!“ Siis uks lööb kinni. Kummitus või tuul? Kaiu soo peal helgib valgusjoon — kas tähelaev või mõni eksind droon? Pilt udune, ent vankumatu jutt: „Me pole üksi!“ — „Tõesta ära, kutt!“ Siin püramiidist sünnib salaplaan ja ühest märgist terve uus romaan. Üks otsib tõde, teine näeb vaid und — ja kummalgi kaob märkamatult tund. Kas teadvus on vaid ajus sähviv vool või seisab tõde hoopis teisel pool? Kas hing saab vabaks, kui kord vaikib rind? Ja kes on see, kes unes vaatab sind? Ei iga lugu maksa võtta kullaks, ei iga mõtet trampida ka mullaks. Kui mõni teema viimaks läheb hauda, lööb keegi uue küsimuse lauda.