[verse] Ööd on kõige raskemad siis, kui maailm jääb vaikseks. Ja süda hakkab mäletama rohkem, kui inimene tahaks. Ma igatsen sind vahel nagu meri igatseb tormi — valusalt ja sügavalt, lootuses taas elama hakata. [chorus] Sinu nimi elab minus nagu vana laul, mida keegi enam ei mängi, aga mille sõnad ei kao. On kummaline , kuidas üks inimene võib jääda teise sisse elama nii kauaks, et isegi aeg ei vii teda ära. [verse] Ma kõnnin läbi päevade, naeratan inimestele. Räägin tavalisi sõnu, aga mu hing otsib sind veel. Mitte sellepärast, et ma ei oskaks lahti lasta — mõned armastused lihtsalt ei lõpe päriselt kunagi Nad muutuvad ainult vaiksemaks, nagu hiline vihm vastu aknaid või kauge valgus sügiseses linnas. [chorus] Sinu nimi elab minus nagu vana laul, mida keegi enam ei mängi, aga mille sõnad ei kao. On kummaline , kuidas üks inimene võib jääda teise sisse elama nii kauaks, et isegi aeg ei vii teda ära. [verse] Ja kui sa mõnikord tunned, et keegi mõtleb su peale täiesti ilma põhjuseta, siis võib-olla olen see mina. Ma kõnnin läbi päevade, naeratan inimestele. Aga kõige vaiksemas kohas armastan sind ikka veel. [outro] Vaikselt. Ilma sõnadeta. Nagu vana laul, mis ei lõpe kunagi.
