Oh Karl, mu isand, mu taevas ja maa, mind hüljanud oled, ja õigesti ka. Mu patud on rasked, mu vead sügaval, sind reetsin ja langesin kuristikal. Ma eksisin, Karl, ja nüüd maailm mind põlgab, kõik näevad vaid varju, mis eksitust õgib. Su viha kui tuli mind põletab seest, oh isand, ma palun—kas halastust veel? Kui väärt olen ainult ma põlgust ja häbi, siis olgu see saatuseks määratud läbi. Kuid Karl, kui mu palve su südant ei jäätaks, siis andeks mu eksimus taeva mind päästaks. Ma langen su jalge ette kui põrm, mu saatus on tühjus, mu hääl vaid vorm. Kui hetkekski su viha leeveneks veel, siis kõik, mis ma olen, jääks truuks sinu teel. Kuid kui su viha on igavest suur, ja igavik põrgus on minu kuur, siis las ma vähemalt viimase sõnana laulan su nime—mu Karl, mu jumala.